Alustades Eesti IT ajaloost, märkis Kütt, et kuigi meie riigis on olemas vähemalt üks diplomeeritud pungiuurija, ei ole kedagi, kes oleks teaduslikult lähenenud Eesti IT ajaloole. Nii nagu iga Startup, alustasid ka Eestis IT arenduste loomisega inimesed, kes olid ühtse ideega ning huviga ühendatud. Startup-i õnnestumisele aitas kaasa inimeste motivatsioon, kogukonnatunne ja võime kohandada ning kaasa minna muudatustega, mida IT maailmas tuleb ette igal sekundil. Probleeme lahendati koos ja dünaamiliselt. Toona polnud muret, mille vastu näts ja teip ei aitaks: nt murdunud labaga printeri ventilaatoril murti üle ühe laba ära, et ventilaator tasakaalu saada. Töötas!
Nüüd aga järgmine etapp. Lihtsad probleemid on praeguseks lahendatud ja põlve otsas tehtud häkkidega enam edasi ei saa minna. Peame olema suutlikud suuremate muudatustega toime tulema.
Sedasama näeme ka meie, testijad. Õnneks või kahjuks on testimine tihtipeale esindatud projektides ainult UAT (User Acceptance Test / kasutaja vastuvõtutest) näol, mil äripool eneselegi teadmata sooritab tarkvara vastu võttes nii funktsionaalseid kui ka mittefunktsionaalseid teste.
Kahjuks, sest sellisel juhul kujuneb UAT palju kallimaks, kui algselt planeeritud. Või kui üldse mõistlik oleks. Arendusprojekti elutsükli varasemates faasides leitud vea parandamine maksab UAT-s leitud vea parandamisest kordades vähem. Vastuvõtufaasis seab massiline vigade leidmine aga otseselt kogu projekti õnnestumise kahtluse alla.
Õnneks aga võrreldes projektidega, kus testimist ei ole üldse planeeritud või selleni lihtsalt ei jõuta – tarnitakse korralikult testimata arendustöö ning testivad juba reaalsed kasutajad toodangukeskkonnas. Kvaliteedi saavutamine ei tohiks aga olla õnnemäng!
Kütt pakkus välja lahendusi, mis oleksid kindlasti tulemuslikud ka testimise valdkonnas:
• Inimestesse investeerimine
Inimestesse investeerimine on tõesti jätkusuutlikkuse üks eeldus. Võiksime ju lihtsalt palgata hordide viisi testimisspetsialiste või lausa kvaliteedijuhi, kes ainuisikuliselt vastutaks kvaliteedi eest, kuid selline lähenemine ei vii kaugele.
Kvaliteet ei tähenda perfektsionismi, see ei ole standard või protseduur. Kvaliteet ei ole ka mõõdik või asja karakteristik. Kuid ta näitab, mil määral üks või teine karakteristik seatud nõuetele vastab. Iga toode, teenus, protsess ja otsus võib olla kas vastuvõetav või vastuvõetamatu. Seega on kvaliteet tegelikult peidus kõiges, mida organisatsioon teeb ning igaüks peab oma töös pöörama tähelepanu kvaliteedile. Kvaliteedi tõstmiseks tuleb niisiis inimesi harida – alustades tellijatest, et nad juba ülesandepüstitusse kirjutataks sisse nõuded testimisele ja kvaliteedile.
• Juhtidesse investeerimine
Suur osa Eesti IT-inimesi on harjunud kvaliteetse juhtimisega ja leiavad suure tõenäosusega parema pakkumise, kui juhtimiskvaliteet logiseb. Juhtkonna mure on võimaldada spetsialistidel efektiivselt ning tulemuslikult tööd teha, hoolitsedes motivatsiooni eest. Kui testimine on alati projekti lõpu poole ja selleks ei jää kunagi piisavalt aega; kui leitud vead loovad ainult negatiivseid emotsioone, siis paratamatult kipub testija töötegemise motivatsioon nullile lähenema.
Sõnum projektijuhtidele: planeerides projekti testimistegevusi, ärge paigutage neid mitte lõpupoole ühe suure kastina „testimine“, vaid jagage see (nagu iga teinegi mahukam töö) väiksematesse osadesse, hinnates ja analüüsides iga testimistaset koostöös testijuhtide ja testijatega võimalikult vara.
• Protsessidesse investeerimine
Nagu ütles Kütt, on elementaarsed hügieenifaktorid tihti täitmata. Tarkvara tellides ei mainita paljudel juhtudel testimist endiselt poole sõnagagi, nagu ka 10a tagasi. Küti sõnul on küpsusaste meie riigis paraku veel madal: esimese sammuna oleks vaja testimisega natukenegi tegelema hakata. Ja miks on meil veel aastal 2014 arendusettevõtteid, kelle arvates ei peagi arendusfaasis mitte midagi üles kirjutama?
Kõik need küsimused on otseselt seotud kvaliteedi tagamisega. Protsesside parendamisel tuleks aga arvestada muudatuste omaksvõtmise kiirusega. Probleemide lahendamisel kasutada prioriteete ning pidevalt teha tagasivaateid, olukorda uuesti analüüsides. Iga protsessimuudatus toob kaasa muutusi kogu keskkonnas, millega peab kindlasti arvestama. Sedasama mainis ka Kütt, et meie E-riigi jätkusuutlikus (mis on suuresti erasektori kätes), ei ole enam mugavusküsimus, vaid riikliku julgeoleku alustala. Kiirete ja lihtsate häkkidega aga tõepoolest julgeolekut kindlustada ei saa. Julgeme väita, et kvaliteedist ongi just hetkel puudu. Ka sellele on vaja samamoodi süsteemselt panustada.
Kahjuks ei aita ükski kvaliteedijuhtimise ega protsesside parendamise metoodika hoiduda juhtide valedest otsustest, kuid mõõdikute algusest peale paikapanemine ning parendusprotsessi mõju pidev mõõtmine aitavad aru saada, mis suunas organisatsioon liigub ning suunda kontrolli all hoida.
Kvaliteeti – nagu enamikke IT-arendustöö tulemusi – on võimalik saavutada üsna kergesti, kuid jätkusuutlikkus nõuab suuremaid pingutusi.
Testimist ja kvaliteeti hõlmav kogukond on samas arenguetapis, mis kogu eesti riigi IT-sektor. Vajatakse suunamuutust, et akadeemilise haridusega inimestest ka kasu oleks – lahendatavate ülesannete keerukuse kasvades läheb akadeemiline lähenemine järjest olulisemaks.
Nii nagu Andres Kütt, leiame ka meie, et suunamuutuseks oleme praegu soodsamas seisus kui kunagi varem ning seda muutust on vaja, sest sellest sõltub meie tulevik.
Olesja Savtšenko
Kristjan Karmo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar